Tüüpilised vead

Lõpetuseks mõned tüüpilised vead, millele tasub tähelepanu pöörata. Üldine filosoofia peaks olema maksete võimalikult lihtne ja sujuv toimimine, et tarbijal ei oleks liiga palju komistuskive võimalik valida, sest ega maksed ei too ettevõttele uusi tarbijaid. Kui maksed lihtsalt ei toimi ja ei ole sobivaid makseviise, siis jäävad mõned müügid tõenäoliselt tegemata. 

Mida me oleme näinud on see, et mõned kaupmehed panevad igaks juhuks mitu kattuvad makselahendust, näiteks maksa hiljem pakkujaid on turul mitmeid ja siis neid pannakse sinna võib-olla kolm erinevat. Tarbija jaoks võib see olla päris segadust tekitav asi, et mida ta peaks reaalselt valima. Nad enam-vähem on kõik samasuguse funktsionaalsusega. 

Oleme näinud ka selliseid asju, kus pannakse kaks erinevat pangamaksete pakkujat ja need lõpuks katavad ära samad pangad, aga on erinevad teenusepakkujad. Jällegi tarbija jaoks on see väga segadusse ajav asi, et mis on selle mõte. Nemad ei pruugi kursis olla erinevate teenusepakkujatega. 

Üldine filosoofia peaks ikkagi olema see, et võimalikult vähe valikuid: nii palju kui vaja, aga nii vähe kui võimalik. Ja kui ettevõte ei müü mingile konkreetsele turule või kui spetsiifikast tulenevalt ei ole üldse oluline näiteks maksa hiljem makseviis, siis ei ole mõtet seda valikutesse panna, sest mida rohkem valikuid, seda keerulisem on see tarbija jaoks. 

Teiseks, kui ettevõte kasutab kaardimakseid, siis nende riskijuhtimisele peaks kindlasti pöörama ka veidi tähelepanu. Selleks tuleks suhelda teenusepakkujaga, kui peaks juhtuma selline olukord, et nad teavitavad, et on saabunud tagasinõue ehk siis tarbija on palunud mingit tehingut tagasi pöörata. See võib juhtuda näiteks niimoodi väga kergelt, et ta ostist midagi, reaalselt tema ostis, aga siis tekkis hiljem vaidlus, et kas ta sai õige asja kätte, või ta ütleb, et ta ei olegi üldse kaupa kätte saanud. Ja kui ettevõte ei vasta tarbijale, siis ühel hetkel ta leiab, et tal on lihtsam minna oma panga juurde ja see raha lihtsalt tagasi nõuda, selle asemel, et jageleda. Seal ei ole mingisugust mingisugust kohtuprotsessi, pole mingit Tarbijakaitse menetlust, ega mitte midagi, vaid lihtsalt kas Visa või Mastercardi süsteemi kaudu see raha võetakse ettevõtte kontolt ära ja seejärel on võimalik ettevõttel see alles vaidlustada ja öelda et tegelikult on kõik õigesti tehtud. 

Nii et kui teenusepakkuja annab märku, et selline asi on juhtunud, siis tuleks temaga kindlasti koostööd teha. Otsida dokumendid üles, mis näitavad, et ettevõte on seda kaupa tarninud ja nii edasi. Kui seda ignoreerida, siis jääb ettevõte ilma nii oma rahast kui oma kaubast ja lõpuks tuleb veel mingi menetlustasu ka sinna otsa. Ei ole kindlasti hea lähenemine. 

Ja kolmandaks, mida siin juba ka mõned korrad sai mainitud, on ebaefektiivsed tööprotsessid. Alustada võib kuidas iganes, aga kui mahud hakkavad üles minema, siis kindlasti tuleks vaadata, kus on käsitöö. Olen pidanud mitmeid kohtumisi või telefonikõnesid erinevate, ka suuremate firmade raamatupidajatega, kes on täiesti hätta jäänud sellega, sest e-kaubandusel läheb väga hästi, aga kuidagi on nii juhtunud nii, et nad peavad selle tulemusel väga palju asju käsitsi tegema. Nad ei saa oma aruandeid kätte, nad ei saa numbreid kokku pandud ja tagastusega on üks suur häda. Nende asjade peale peaks varakult mõtlema. On teenusepakkujad, kes suudavad neid automatiseerida. Seda tuleks ära kasutada, sest e-kaubandus on asi, mis peaks toetuma arvutitele.

Head kauplemist!