Jurist annab väärt nõu

Jäätmeseaduse (edaspidi JäätS) § 23 lg 13 kohaselt on elektri- ja elektroonikaseadme tootja käesoleva seaduse tähenduses füüsiline või juriidiline isik, kes sõltumata müügiviisist, kaasa arvatud müük sidevahendi abil:
1) omab tegevuskohta Eestis ja valmistab oma nime või kaubamärgi all elektri- ja elektroonikaseadmeid või laseb elektri- ja elektroonikaseadme projekteerida või valmistada ning turustab seda oma nime või kaubamärgi all Eestis;
2) omab tegevuskohta Eestis ja müüb Eestis muude tarnijate valmistatud seadmeid oma nime ja kaubamärgi all edasi, kuid sellist edasimüüjat ei käsitata tootjana, kui tootja kaubamärk on seadmel käesoleva lõike punkti 1 kohaselt;
3) omab tegevuskohta Eestis ja laseb majandus- või kutsetegevuse korras Eestis turule elektri- ja elektroonikaseadmeid, mis on pärit teisest Euroopa Liidu liikmesriigist või väljastpoolt Euroopa Liitu;
4) müüb elektri- ja elektroonikaseadmeid sidevahendi abil otse Eesti kodumajapidamistele või muudele kasutajatele, kuid tema tegevuskoht on teises Euroopa Liidu liikmesriigis või väljaspool Euroopa Liitu.
Turustaja jäätmeseaduse tähenduses on tarneahelas osalev füüsiline või juriidiline isik, kes teeb probleemtoote turul kättesaadavaks. Turustaja võib olla samal ajal ka tootja jäätmeseaduse tähenduses (JäätS § 23 lg 5).
Käesolevast järeldub, et ka Teie poolt kirjeldatud elektroonikaseadmete müügiviis tähendab, et olete jäätmeseaduse tähenduses elektri- ja elektroonikaseadmete tootja ja turustaja.
Elektri- ja elektroonikaseadmed ja nende osad on probleemtooted (JäätS § 25 lg 2 p 4), millele kohaldub vastavalt JäätS § 251 lg-le 1 laiendatud tootjavastutus. See tähendab, et tootja on kohustatud tagama oma turule lastud probleemtootest tekkivate jäätmete käitlemise ning kandma sellest tulenevad kulud. Tootja võib valida, kas ta täidab kohustused individuaalselt või annab need kirjaliku lepinguga üle tootjate ühendusele.
Eeltoodust järeldub, et ka Teie e-pood on kohustatud järgima tootjavastutuse nõudeid. Elektroonikajäätmete kogumist reguleerib Vabariigi Valitsuse 20.04.2009 määrus nr 65 "Elektri- ja elektroonikaseadmetest tekkinud jäätmete kogumise, tootjale tagastamise ning taaskasutamise või kõrvaldamise nõuded ja kord ning sihtarvud ja sihtarvude saavutamise tähtajad" (nn elektroonikaromude kogumise määrus). Nimetatud määruse § 5 lg 1 kohaselt on turustaja kohustatud oma müügikoha kaudu elektri- ja elektroonikaseadme kasutajalt tasuta arvulise vastavuse alusel tagasi võtma turustatava seadmega sama liiki ja sama otstarvet täitvast seadmest tekkinud elektroonikaromu. Seega vastates Teie küsimusele, kui tarnite kliendile uue pesumasina, olete kohustatud vana pesumasina vastu võtma.

Kui kaup liigub Eestist teise EL liikmesriiki, siis reeglina on tegemist kaugmüügiga, va kui ostjaks on teise EL liikmesriigi käibemaksukohustuslasest ettevõtja. Sellisel juhul on tegemist 0% käibega ehk kauba ühendusesisese käibega (KMS § 7 lg 1 p 1).  Teisisõnu, kui kaupu müüakse teisele ettevõtjale teise EL-i liikmesriiki ja sellel ettevõttel on kehtiv käibemaksukohustuslase registreerimise number, siis ei pea arvele käibemaksu lisama. Lisaks tasub silmas pidada, et kui müüa kaupu ja saata neid mõnda teise EL liikmesriiki, siis peab end selles riigis registreerima ja rakendama selles riigis kohaldatavat käibemaksumäära, va juhul, kui aastane kogukäive selles riigis jääb alla selles riigis kehtestatud alammäära. Samuti, kui e-poest ostab tooteid isik, kellel ei ole EL liikmesriigis kehtivat käibemaksukohustuslase registreerimise numbrit, siis peab Eesti e-pood lisama arvele ka käibemaksu. Tehniliselt on ilmselt kõige lihtsam lasta kliendil esmalt tellimus ära vormistada ning lisaks pangalingi kaudu tasumisele võimaldada kliendile valik tasuda arve alusel. Sellisel juhul saaksid välisriigi ettevõtted, kes on käibemaksukohuslased, valida arve alusel tasumise. Enne arve koostamist tuleks siiski üle kontrollida, kas vastav ettevõtte on käibemaksukohuslane või mitte. Seda saab kontrollida Euroopa Komisjoni koduleheküljel, link: https://ec.europa.eu/taxation_customs/vies/?locale=et. 

Tarbijakaitseseaduse § 6 lg 1 kohaselt tuleb kasutusjuhend lisada tehniliselt keerukatele, ohtlikke aineid sisaldavatele või kasutamisel erioskust nõudvatele toodetele. Kasutusjuhend peab sisaldama tarbijale vajalikku teavet kauba ohutuks, sihipäraseks ja säästlikuks kasutamiseks ning kauba õigeks kokkupanemiseks, paigaldamiseks, ühendamiseks, hooldamiseks või säilitamiseks ja vajaduse korral ka hävitamiseks. Kui kaup koosneb mitmest osast, lisatakse kasutusjuhendisse loetelu kauba juurde kuuluvatest osadest (komplekti koostisosad).

Erinevad hinnad on e-poodidele lubatud olukorras, kus sama ettevõtte e-poed on erinevad. Ehk näiteks pood.ee on suunatud Eesti turule ja seal maksab ülikond 500 EUR, aga samal ettevõttel on ka pood.fi, mis on suunatud Soome turule ja seal maksab sama ülikond 600 EUR.

Aga see pole lubatud, et mul on pood.com leht, mis on suunatud nii Eesti kui ka Soome turule, aga hinda näitab e-pood lähtudes külastaja IP-aadressist ehk Soome IP-ga on ülikond 600 EUR ja Eesti IP- ga 500 EUR. Selle kohta on ka juhendmaterjal: https://europa.eu/youreurope/citizens/consumers/shopping/pricing- payments/index_et.htm#shortcut-4

Alkoholi jae- ega hulgimüügiks ei ole vaja tegevusluba (litsentsi), aga mõlema tegevusalaga tegelemiseks tuleb esitada Majandustegevuse registrisse majandustegevusteade (Alkoholiseadus (AS) § 23 lg 1). Toiduseadusest tulenevalt peab nii hulgi- kui ka jaekaubanduse puhul teavitama oma tegevusest ka Veterinaar- ja Toiduametit. E-kaubanduse korras on alkohoolsete jookide jaemüük lubatud ainult majandustegevuse registri andmetes märgitud ettevõtja füüsilise kaupluse või toitlustusettevõtte kaudu (AS § 40 lg 1 p 12). Seega on alkoholi müük e-poes lubatud vaid ettevõtjatele, kellel on füüsiline pood.

Tarbijakaitseseaduse kohaselt peab esitama kaupleja tarbijale kauba müümist või teenuse osutamist tõendava dokumendi kas kirjalikus või tarbija nõusolekul kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, seega kas paberkandjal või tarbija nõusolekul e-kirjaga. Seega piisab ühest ostu kinnitavast dokumendist, kuigi kasutajamugavuse või tulevaste vaidluste kiiremaks lahendamiseks võib saata ostukinnituse nii koos pakiga kui ka tarbijale e-mailile.

VÕS § 56 lg 1 kohaselt võib tarbija sidevahendi abil sõlmitud lepingust põhjust avaldamata taganeda 14 päeva jooksul. VÕS § 53 lg 4 punktist 4¹ tulenevalt võib teatud asjade tagastamine olla välistatud tervisekaitse või hügieenilistel põhjustel.  Hügieenilistel põhjustel ei saa tagastada selliseid asju, mida ettevõtjal ei ole võimalik pärast enam edasi müüa, näiteks suletud pakendis kosmeetika, vitamiinid, silmatilgad jms. Infrapunamati puhul oleme seisukohal, et tegemist ei ole hügieenitootega, kuna selle pakendist välja võtmine ja sellega tutvumine ei muuda üldjuhul toodet ebahügieeniliseks ehk tegemist ei ole kaubaga, mida ettevõtjal ei oleks hügieenilistel põhjustel võimalik pärast enam edasi müüa. Samas on alati küsimus tootega tutvumise intensiivsuses. Ka näiteks spordiriidete puhul, kui neid kasutada sportimiseks ja tagastada müüjale läbi higistatud toode, siis see kindlasti ei ole tavapärane tootega tutvumine ja kaupleja saab nõuda toote puhastamisega seotud kulude hüvitamist. Samad põhimõtted kehtivad ka infrapunamati puhul. Kui toode on tagastades puhas, siis on tarbijal õigus see 14 päeva jooksul tagastada ja nõuda raha tagasi. Kui aga toode on higine, haiseb jms, siis on kauplejal kohustus küll toode tagasi võtta, kuid samas on kauplejal õigus nõuda ka toote puhastamisega seotud tõendatud kulude hüvitamist tarbijalt.

Õigus lepingust taganeda tuleneb võlaõigusseadus (edaspidi VÕS) § 56 lg-st 1, mille kohaselt tarbija võib sidevahendi abil sõlmitud lepingust taganeda põhjust avaldamata 14 päeva jooksul. Käesolev säte ei näe ette erisusi lähtuvalt tarbija elukohariigist ning tulenevalt võrdse kohtlemise põhimõttest ei ole õiguslikku alust keelata väljaspool EL-i elavatele või viibivatele klientidele õigus lepingust taganeda.

Taganemisõigus kehtib ka siis, kui toode on ostetud koos paigaldusega. Taganemisõiguse eesmärk on anda tarbijale võimalus tellitud kaubaga tutvuda ning ebasobivuse korral see kauplejale tagasi saata. Kui tarbija otsustab 14 päeva jooksul lepingust taganeda, kuid on kasutanud kaupa muul viisil, kui see on vajalik kauba olemuses, omadustes ja toimimises veendumiseks, on tal siiski õigus kaubast taganeda. Kui tarbija on toote avamise, paigaldamise või pakkimise käigus toodet kahjustanud, võib tarbija vastutada kauba väärtuse vähenemise eest.Toote lahti/maha võtmine oleks mõistlik kauplejaga läbi arutada ning valida toote olemusest tulenev parim viis. Kui tarbija paigaldas toote ise, võib nõuda, et ta toote ka ise lahti võtaks ja nõuetekohaselt tagastaks.

Kui tarbija on maksnud tellimuse eest kinkekaardiga, siis lepingust taganemise korral võib kaupleja valida, kas ta annab tarbijale uue kinkekaardi või tagastab raha kinkekaardil märgitud summas.

Taganemisõiguse eesmärk on anda tarbijale võimalus tellitud kaupa uurida ning ebasobivuse korral see ilma negatiivseid tagajärgi kartmata kauplejale tagasi saata. Kaupa ei tohi kasutada muul viisil, kui see on vajalik kauba olemuses, omadustes ja toimimises veendumiseks. VÕS § 53 lg 41 ei kohaldata taganemisõigust lepingule, mille esemeks on sellise suletud pakendis asja üleandmine, mis ei ole kõlblik tagasi saatmiseks tervisekaitse või hügieenilistel põhjustel ning kui see on pärast kohaletoimetamist avatud. Selle regulatsiooni eesmärk on vältida ettevõtjale selliste asjade tagastamist, mida ettevõtjal ei ole võimalik pärast enam edasi müüa. Näiteks kohaldub see punkt suletud pakendis kosmeetika, vitamiinide, silmatilkade jms müügil. Samas on Euroopa Kohus leidnud, et lihtsalt kauba pakendi eemaldamine ei põhjenda taganemisõiguse piiramist hügieenilistel põhjustel, seda ka näiteks madratsi puhul, millelt on eemaldatud kaitsekile. Kaupleja saab kauba siiski puhastada, uuesti pakendada ning edasi müüa. Samuti tõi kohus välja, et hotellide kliendid kasutavad samuti järjestikku sama madratsit, mis ei muuda madratsit ebahügieeniliseks. Samuti võib madratsi proovimist samastada rõivastega, kuna rõivaste proovimisel ja tagastamisel suudab kaupleja kauba ja inimese keha otsesel kokkupuutel taastada kauba kõlblikkuse nende uueks kasutamiseks kolmanda isiku poolt. Sama analoogia kohaselt võib tagastada voodipesu, mis on pakendist välja võetud ja tekkide-patjade ümber pandud, kuid seejärel mingil põhjusel tagastatud. Tarbijal on ka poes sageli võimalik näha voodipesu tekkide-patjade ümber ning seda katsuda jne. Samas ei ole ilmselgelt tarbijal võimalik poes selliste linade vahel magada, seega kui kauplejal on kahtlus, et kaupa on kasutatud ülemääraselt palju ning siis tagastatud, võib kaupleja toote väärtuse vähendamisel tagastatavat summat vähendada.

Kui kaupleja on e-poes lasknud kliendil valida kaupleja pakutavate standardvõimaluste vahel (kangas, värv, lisavarustus), ei ole tegemist kauba valmistamisega tarbija nõuete järgi. Asi tuleks lugeda „selgelt kohandatuks tarbija vajadustele“ üksnes juhul, kui tarbija tehtavad valikud muudavad asja sedavõrd spetsiifiliseks, et ettevõtjal oleks seda hiljem väga raske mõnele teisele kliendile müüa.“ Seega ei ole õigust keelduda diivanit tagasi võtmast.

14-päevase tagastusõiguse eesmärgiks on muu hulgas edendada Euroopa Liidu siseturgu ja kaugmüüki, kehtestades EL sisesed kaugmüügireeglid. Selline nõue oleks vastuolus 14-päevase tagastusõiguse põhimõttega, tehes kauba tagastamise tarbijale ebamugavaks ja võimalik ka, et kallimaks. Kauba ost ja tagastamine peavad üldjuhul toimuma samal moel. Seega kui ost on sooritatud veebis, on ebamõistlik nõuda tarbijat füüsilisse poodi kohale tulema.

Võlaõigusseaduse § 56 lg 11 sätestab, et lepingu puhul, mille esemeks on asja üleandmine, hakkab taganemise tähtaeg jooksma alles hetkest, mil tarbija saab kauba kätte.
Nimetatud sätted reguleerivad aga seda, millal lõpeb taganemise õigus ehk kuidas arvutada õiguse lõppemise päev. See on 14 päeva alates kauba kättesaamisest. Samas taganemise õiguse alguse kohta seadus otseselt midagi ei ütle, samas olukorras, kus see õigus on tarbijal olemas, on ebamõistlik tõlgendada seadust selliselt, et see tekib alles kauba kättesaamisega. Tehingust taganemise eelduseks on tehingu tegemine ning kui see on tehtud, siis tekib õigus ka tehingust taganeda kuni seaduses sätestatud tähtajani. Vastupidine tõlgendus oleks mh vastuolus kauplejate õigustega, kuna kauplejal on ebamõistlik teha kulutusi kauba komplekteerimiseks ja saatmiseks olukorras, kus tarbija seda kaupa niikuinii ei soovi ja kauba tagastab.

See tõlgendus on mh kooskõlas VÕS kommentaaris nimetatud sätte eesmärkidega, milledeks on:

1) Anda tarbijale võimalus kaupa proovida (see eeldab kauba kättesaamist);
2) Kaitsta tarbijat nn emotsiooniostude eest (see ei eelda kauba kättesaamist).

Tarbijavaidluste komisjon on asunud seisukohale, et tarbijal on õigus tagastada ostetud toode e- poe asukohta, milleks üldjuhul on e-poe omanikuks oleva äriühingu asukoht. Kui kaupleja soovib, et toode tagastataks taganemise korral teise asukohta, peab see olema enne ostu tegemist tarbijale üheselt arusaadavaks tehtud, et tarbija teaks sellega (eelkõige taganemisega tekkivate võimalike kuludega) enne ostu tegemist arvestada.

VÕS § 561 lg 1 kohaselt peab ettevõtja taganemisavalduse kättesaamisel tarbijale viivitamata, kui mitte hiljem kui 14 päeva möödumisel, tagastama kõik lepingu alusel saadud tasud, muu hulgas tarbija kantud asja kättetoimetamise kulud. Kui tellitud tooted tagastatakse osaliselt, siis üldjuhul tõlgendatakse seadust selliselt, et toodete osalise tagastamise korral tuleb sama proportsiooni järgi tagastada ka asja kättetoimetamise kulud. Ehk kui tellitakse kaks toodet, millest üks tagastatakse, siis tuleb tagastada 50% asja kättetoimetamise kuludest. Samas käesoleval juhul ilmneb, et padi ja diivan transporditi koos, st et tarbija oleks nagunii diivani transpordi eest 50 eurot maksnud ning selle asemel, et padi pakiautomaati saata, sai tarbija padja nö tasuta transpordiga ning tarbija ei ole selle eest eraldi kulutusi kandnud. Seega saab argumenteerida, et nö tasuta transpordiga saadud padja tagastamisel padja kättetoimetamise kulusid pole vaja tagastada, kuna need kulud olid faktiliselt 0 eurot. VÕS § 562lg 4 kohaselt kannab padja tagastamise kulud tarbija, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Tarbijal ei ole kulude kandmise kohustust, kui ettevõtja ei ole teda teavitanud sellest, et need kulud tuleb kanda tarbijal. Kaupleja saab tarbijat sellest teavitada näiteks müügitingimustes ja enne ostu sooritamist e-kaupluses.

Eksimuse tõttu oli veebipoes kuvatud oluliselt madalam hind (1000 eurone toode oli müügis 10 euroga). E-poel ei ole võimalik toodet selle hinnaga müüa, kuid ostja nõuab kaupa siiski selle hinnaga, mis oli e-poes ostu sooritamise hetkel. Mida teha?

Kui müügitehing on sõlmitud eksimuse mõjul (on märgitud vale hind või müüakse toodet, mis tegelikkuses saadaval ei ole), on kaupleja õigus tellimus tühistada. Sealjuures peab kaupleja tõestama, et tegemist oli tehnilise eksimuse või töötaja veaga, mitte ebaausa kauplemisvõttega. Kui tarbija nõuab lepingu täitmist ja esitab näiteks hagi kohtusse, siis hindab kaupleja esitatud väiteid ja tõendeid kohus.  

Kes vastutab tellitud kauba kadumise eest juhul kui pakk on pakiautomaadist välja võetud unikaalse uksekoodiga või kui kaup on väljastatud ”ise järele tulemisega” unikaalse koodi vastu, kuid ostja sõnul pole tema pakki välja võtnud?

Kui pakk on läinud kaotsi pakiautomaadis või kullerteenuse osutamise käigus, näiteks tehnilise rikke tulemusena, vastutab selle eest teenusepakkuja. Samas võib tegemist olla ka olukorraga, kus tarbija on eksinud näiteks telefoninumbriga ja paki on saanud kätte kolmas isik, kelle numbri tarbija sisestas. Viimasel juhul vastutab eksimuse eest pigem tarbija ise.

Ei. Kui klient on tarbija (ehk isik, kes ei tegutse ostu sooritades enda majandus- või kutsetegevuse raames), kehtib talle sidevahendi teel sõlmitud lepingu puhul õigus 14-päeva jooksul ostust taganeda, isegi siis kui tegemist on hulgitellimusega. 14-päevane taganemisõigus hakkab sealjuures jooksma hetkest, millal tarbija saab kätte hulgitellimuse, mitte näidise. Ebamugavate olukordade vältimiseks soovitame pakkuda kliendile võimalust tootega tutvuda ja sealjuures leping sõlmida müüja kaupluses, kus kõik tootega seotud info läbi räägitakse ning klient saab veenduda, et toode talle sobib.

Kui tarbija sõlmib lepingu sidevahendi abil, ehk e-kaupluse kaudu, siis ei ole vahet, kas maksmine toimub tellimuse vormistamisel, kauba kättesaamisel või kaubale poodi/kättesaamispunkti järele minnes. Tarbijal on siiski õigus 14 päeva jooksul lepingust taganeda.

Teie poolt kirjeldatud müügilepingu eseme üleandmise viisi puhul on tegemist nn saatmisvõlaga võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 209 lg 4 teise lause kohaselt. Kui asja vedamine on ette nähtud tarbijalemüügi puhul, loetakse asja ostjale üleandmise kohustus täidetuks asja üleandmisel ostja valdusesse (VÕS § 209 lg 4 kolmas lause). Käesoleval juhul on tarbija rikkunud enda kohustust teha asja enda valdusesse saamine võimalikuks ehk asjal pakiautomaadis järel käia ja sattunud seeläbi vastuvõtuviivitusse ning põhjustanud kauplejale kahju. Sellisel juhul võiks kauplejal olla õigus keelduda oma kohustuse täitmisest ehk ostjale asja üleandmise kohustuse täitmisest VÕS § 110 lg 1 alusel, kuni ostja on hüvitanud asja pakiautomaadist tagastamise kulu ning uue saatmise kulu. Siinkohal tasub tähele panna, et kaupleja on lepingueelselt kohustatud tarbijat teavitama kauba kättetoimetamise ja tellimuse korrast ning asja kättetoimetamise ajast (VÕS §54 lg 1 p 9). Sellest tulenevalt oleks mõistlik e-poe müügitingimustes välja tuua, et kauba pakiautomaati jõudmisel peab tarbija kaubal 7 päeva jooksul pakiautomaadis järel käima. Olukorras, kus vastavat teavet tarbijale lepingueelselt ei esitatud, võib tagastamise kulu ning uue asja saatmise kulu nõudmine tarbijalt olla vaieldav.

Küsimus on eelkõige selles, milles väljendub väärtuse vähenemine. Kui toode vajab näiteks puhastust või uut pakendit vms, siis tuleb esitada tõendid, millest vastav kulu konkreetselt nähtub. Kui tarbija on toodet liiga intensiivselt kasutanud ja tegemist pole tavapärase tutvumisega, siis saab müüja nõuda kulude hüvitamist ehk vähendada tagastatud toote eest tagastatavat summat kulude võrra. Vaidluse korral kohus või tarbijavaidluste komisjon hindab, kas kulud on tõendatud ja kas tarbija on selle kahju tekkimises süüdi.

Sellise küsimuse puhul on väga raske tõendada, kus toode viga sai. Vaidluste ennetamiseks on kasulik anda tarbijale koos tellimuse infoga ka soovitus toode koheselt üle vaadata, kullerteenust kasutades kulleri juuresolekul. Sellisel juhul saab tarbija koheselt toote vastuvõtmisest keelduda ning kuller ja kauplus peavad lahendama küsimuse, kas toode purunes transpordi käigus või näiteks laos.

Kui tarbija avab paki alles mitu nädalat hiljem ning avastab tootel nähtava vigastuse, on väga raske tõestada, kas toode sai viga transpordil või tarbija kodus. Kaupleja saab tellida vigastuse tekkepõhjuse väljaselgitamiseks ekspertiisi või paluda pilte tootepakendist, millel võiks eelduslikult samuti vigastusi olla. Kui kauplejal ei ole head tõendit, millest nähtub, et tarbija on toote ise ära lõhkunud, tuleks toode siiski asendada.

Võlaõigusseaduse § 56 lg 11 sätestab, et lepingu puhul, mille esemeks on asja üleandmine, hakkab taganemise tähtaeg jooksma alles hetkest, mil tarbija saab kauba kätte.
Nimetatud sätted reguleerivad aga seda, millal lõpeb taganemise õigus ehk kuidas arvutada õiguse lõppemise päev. See on 14 päeva alates kauba kättesaamisest. Samas taganemise õiguse alguse kohta seadus otseselt midagi ei ütle, samas olukorras, kus see õigus on tarbijal olemas, on ebamõistlik tõlgendada seadust selliselt, et see tekib alles kauba kättesaamisega. Tehingust taganemise eelduseks on tehingu tegemine ning kui see on tehtud, siis tekib õigus ka tehingust taganeda kuni seaduses sätestatud tähtajani. Vastupidine tõlgendus oleks mh vastuolus kauplejate õigustega, kuna kauplejal on ebamõistlik teha kulutusi kauba komplekteerimiseks ja saatmiseks olukorras, kus tarbija seda kaupa niikuinii ei soovi ja kauba tagastab.

See tõlgendus on mh kooskõlas VÕS kommentaaris nimetatud sätte eesmärkidega, milledeks on:

1) Anda tarbijale võimalus kaupa proovida (see eeldab kauba kättesaamist);
2) Kaitsta tarbijat nn emotsiooniostude eest (see ei eelda kauba kättesaamist).

Tagastamisele kuuluva asja halvenemise korral vastutab tarbija asja kasutamisest tingitud väärtuse vähenemise eest juhul, kui ta on asja kasutanud muul viisil, kui on vaja asja olemuses, omadustes ja toimimises veendumiseks. Toote kättesaamisel peab tarbija käsitsema toodet üksnes nii nagu ta saaks teha seda päris poes – näiteks riideeset selga proovides. Kui kaupleja hinnangul on see piir ületatud, saab ta keelduda täishinna tagastamisest.

Kaupleja ei tohi seda piiri aga liiga rangeks seada. Tarbijavaidluste komisjon on näiteks lahendanud vaidluse, kus tarbija tagastas kauplejale ostetud madratsi, millel olid juuksekarvad. Kaupleja leidis, et toote väärtus on vähenenud tarbijapoolse kasutamise tõttu ning vajab sügavpuhastust. Kui tarbija oleks madratsi ostnud füüsilisest poest, oleks tal olnud eelduslikult võimalus madratsi peal lamada või vähemalt sellel istuda.

Selle käigus on ka tõenäoline mõnede juuksekarvade sattumine madratsile. Seega sai tarbija tagastatud madratsi eest kogu raha tagasi.

Kaupleja võib 14-päevase tagastusõiguse puhul nõuda, et toode tagastataks originaalpakendis ning see info peab kodulehel olema tarbijale kättesaadav ning nähtav. Pakendi puudumise korral peab kaupleja tõendama kauba väärtuse vähenemise pakendi puudumise tõttu (sinna hulka võib arvestada ka pakendis olevaid infolehti ja kasutusjuhendeid) ning selles tulenevalt võib vähendada tarbijale tagastatavat summat. Vaidluse korral on soovitatav esitada ka konkreetsed tõendid, mis tõendavad tekkinud kahju suurust.

Tarbijavaidluste komisjon on teinud sellise vaidluse lahendamisel otsuse, milles märkis:

Komisjon märgib, et antud asjas on väga keeruline tagantjärele tuvastada tekkinud puuduse põhjuseid. Võlaõigusseadus (edaspidi VÕS) § 218 lg 2 kohaselt vastutab tarbijalemüügi puhul müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul asja üleandmisest ostjale. Tarbijalemüügi puhul eeldatakse, et kuue kuu jooksul asja ostjale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega.

Pooled ei vaidle selle üle, et Tarbija kirjeldatud puudus (teleri ekraan on ülemises paremas nurgas katki) kaubal esineb ning Tarbija teavitas Kauplejat avastatud puudusest samal päeval pärast kauba kättesaamist.

Komisjoni arvates ei ole VÕS § 218 lg 2 teises lauses sätestatud eeldus, et mittevastavus lepingutingimustele oli olemas asja üleandmise ajal, käesoleval juhul vastuolus asja või puuduse olemusega. Kuna teleri puhul esineva puuduse olemus ei välista seda, et puudus esines asja üleandmise ajal, tuleb VÕS § 218 lg 2 teise lause kohaselt eeldada, et lepingutingimustele mittevastavus (ekraani defekt) oli olemas asja üleandmise ajal ning kohustus tõendada vastupidist lasub Kauplejal.

Komisjon leiab, et käesoleval juhul ei ole Kaupleja tõendanud, et Tarbijale anti üle lepingutingimustele vastav kaup. Komisjon möönab, et Kauplejal on seda väga keeruline tõestada, kuid igal juhul ei saa VÕS § 218 lg-st 2 tulenevat kohustust pidada täidetuks üldsõnalise hinnangu andmisega Tarbija tehtud fotodele (katkisest) telerist ja selle pakendist. Teadaolevalt ei ole Kaupleja kauba ega pakendi vigastustega vahetult tutvunud, rääkimata tõsikindlast tuvastamisest (nt ekspertiisi abil), kuidas teleri ekraani vigastus võis tekkida.

Eeltoodud lahendit arvestades on soovitatav alati nõuda, et kuller ja tarbija avavad pakendi koos pärast selle tarbijani toimetamist. Vastasel korral on väga keeruline tõendada, kas kahjustuse tekitas tarbija või kuller. Seega on kaupleja huvides alati nõuda, et ka kuller oleks võimalike vigastuste fikseerimisel hoolikas.

Kui tarbija tellib kauba e-poest, on tal VÕS § 56 lg 1 kohaselt 14 päeva jooksul õigus kaup ilma põhjuseta tagastada. Selle sätte eesmärk on pakkuda tarbijale võimalust kauba ning selle omadustega tutvuda nagu füüsilises poes. VÕS § 562lg 4 sätestab, et selleks, et veenduda asja olemuses, omadustes ja toimimises on tarbijal õigus kasutada ja käsitseda asja üksnes nii, nagu seda lubataks teha poes. Tarbijal on seega õigus näiteks riideid ja jalanõusid jalga proovida, kuid mitte neid päevi kanda, ära määrida või hinnasilte ära lõigata. Kui tarbija on kasutanud kaupa muul viisil, kui on vaja asja olemuses, omadustes ja toimimises veendumiseks ning kauba väärtus on vähenenud, vastutab selle eest tarbija. Seega, kuigi kauplejal on kauba tagastamise korral VÕS § 561 lg 1 tulenev kohustus tarbijale raha tagastada, saab kauba  väärtuse vähenemise korral keelduda kas osaliselt või täielikult raha tagastamisest. Sellisel juhul peab kaupleja siiski põhjendama ning olema valmis tõestama, milles seisneb kauba väärtuse vähenemine. Kui toode on võimalik näiteks puhtaks pühkida ja tagasi müüki panna, ei ole raha tagastamisest täies ulatuses keeldumine põhjendatud. Kui toote puhastamiseks tuleb teha kulutusi, peab kaupleja olema valmis seda vaidluse korral ka tõendama.

Vastus sõltub muudatuste sisust. Võimalikud on kolm erinevat varianti:

1. Kui tegemist on ebaolulise muudatusega, mis isikuandmete töötlemise sisu ei muuda (näiteks kirjavigade parandamine või tingimuste dokumendi struktuuri muutmine), siis pole vaja kasutajat teavitada ega ka uut nõusolekut küsida.
2. Kui tegemist on muudatusega, mis ei mõjuta kasutaja nõusoleku alusel töödeldavate isikuandmete töötlemist, siis tuleb kasutajaid teavitada, kuid uut nõusolekut pole vaja küsida.
3. Kui tegemist on muudatusega, mille tulemusena muutub oluliselt kasutaja nõusoleku alusel töödeldavate isikuandmete töötlemine, siis tuleb kasutajaid sellest informeerida ning lisaks küsida uut nõusolekut.

Kui ettevõttele/e-poele on teada, et andmeid küsitakse kriminaalmenetluse raames, siis sellisest päringust ei tohi kedagi teavitada, sh kasutajat, kelle kohta päring esitati. Vastasel korral paneb andmete levitaja toime kuriteo või väärteo.

Karistusseadustiku § 316.1 lg 1 kohaselt karistatakse kuni viieaastase vangistusega kriminaalasja kohtueelse menetluse andmete ebaseadusliku avaldamise eest isiku poolt, kellele need andmed said teatavaks seoses töö- või ametiülesannete täitmisega, kui sellega on tehtud võimatuks või oluliselt raskendatud kuriteona karistatava teo olemasolu või selle puudumise või muude tõendamiseseme asjaolude tuvastamine või jälitustoimingu eesmärgi saavutamine jälitusmenetluses. Lisaks saab juriidilist isikut ehk äriühingut karistada selle kuriteo eest rahalise karistusega summas 4000–16 000 000 eurot.

Kui aga andmete avaldamine ei toonud kaasa eelnimetatud tagajärge, saab andemete avaldamise eest karistada kriminaalmenetluse seadustiku § 214 lg 3 ja § 138.1 lg 1 alusel rahatrahviga summas kuni 3200 eurot.
‍

Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 217¹ kohaselt loetakse asi lepingutingimustele vastavaks, kui selle kirjeldus, liik, kogus, kvaliteet, ühilduvus, koostalitusvõime ja muud omadused vastavad kokkulepitud tingimustele. Kuivõrd mõned riidekapi detailid on defektsed, ei vasta riidekapp lepingutingimustele. Sellisel juhul on kliendil õigus kasutada õiguskaitsevahendeid, sh nõuda asja asendamist või parandamist (VÕS § 222 lg 1). Tulenevalt sellest, et asi ei vastanud lepingutingimustele ning kliendi poolt tellitud montaažiteenus läks nö raisku, on kliendil tekkinud kahju. Kahju hüvitamise nõude üheks eelduseks on, et sellise kahju tekkimine pidi olema ettenähtav (VÕS § 127 lg 3).  Kahju ettenähtavus võib käesoleval juhul olla vaieldav. Näiteks köögimööbli puhul on levinud, et seda klient reeglina ise ei paigalda ja tellitakse paigaldus. Antud riidekapi puhul võib see oleneda kapi suurusest, raskusest ja paigaldamise keerukusest, kas müüja pidi ette nägema, et klient selle paigaldamiseks teenuse ostab või võis eeldada, et klient paneb riidekapi ise kokku. Juhul, kui müüjale sellise kahju tekkimine ei pidanud olema ettenähtav, siis kahju hüvitist nõuda ei saa. Üldist tingimust, et mujalt tellitud montaažitööde ning maksete eest e-pood ei vastuta, e-pood üldtingimustesse lisama ei peaks ning selline tingimus võib osutuda ka tühiseks. Vastavalt VÕS § 217 lg-le 5 ja VÕS § 217¹ lg-le 9 loetakse ebaõigest paigaldamisest tulenevat mittevastavust asja lepingutingimustele mittevastavuseks, hoolimata sellest, kas paigaldaja oli tarbija või kolmas isik, kui ebaõige paigaldamine oli põhjustatud puudulikest paigaldusjuhistest.

VÕS § 56¹ lg1 kohaselt tagastab ettevõtja taganemisavalduse kättesaamisel tarbijale viivitamata, kuid mitte hiljem kui 14 päeva möödumisel, kõik tarbijalt lepingualusel saadud tasud, muu hulgas asja kättetoimetamise kulud. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaande kohaselt olukorras, kus isik on tellinud mitu toodet ja tagastab neist ühe, tuleb müüjal kättetoimetamise kulud hüvitada proportsionaalses osas. Seega näiteks olukorras, kus isik on tellinud kolm toodet ning esitab pretensiooni ja tagastab ühe toote, tuleb talle postikulu hüvitada 33% ulatuses.

Tarbija kokkulepped kolmandate isikutega kauba transportimise osas ei pane ettevõtjale selliste kulude hüvitamiskohustust. Käesoleval juhul saab argumenteerida, et kaup anti tarbijale üle e-poe laos, kuna kaup anti seal üle tarbija esindajale. Seega pole tarbijale tekkinud asja kättetoimetamise kulusid. Mida tarbija kättesaadud tootega edasi teeb, see on tema enda otsustada ja selle eest ei saa vähemalt üldjuhul kaupleja vastutada.

Kaupleja võib (ning õrnade saadetistega, nt telerid jms, lausa peaks) paluda tarbijat koos kulleriga toote üle vaatama, kuivõrd see aitab vähendada pretensioone tulevikus. Seda ei saa aga muuta kohustuseks, samuti ei tohi sellega välistada tarbija seadusest tulenevaid õigusi pretensioonide esitamiseks. Samas võib tarbija poolt ülevaatamiskohustuse rikkumine lihtsustada müüja jaoks hilisemaid vaidlusi tarbijatega.

Seadus sellele küsimusele otsest vastust ei anna ja lähtuda saab eelkõige VÕS § 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõttest, mille kohaselt loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve amet on selgitanud, et tarbijal õigus esitada kauplejale pretensioon kahe aasta jooksul alates ostu tegemisest, kuid kaupleja poole tuleb tarbijal pöörduda viivitamatult, hiljemalt kahe kuu jooksul alates puuduse avastamisest. Eeltoodut arvestades võib üldjuhul pidada mõistlikuks, et tarbija saadab kauba müüjale kontrollimiseks hiljemalt kahe kuu jooksul. Samas olukorras, kus tegemist on tootega, mille omadused ajas muutuvad, peaks mõistlik tähtaeg olema lühem, kuid kaupleja peab olema valmis seda ka tarbijale põhjendama. Tulenevalt tarbijakaitse seaduse § 24 lg-st 7 tuleb tarbija nõude rahuldamata jätmist kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis põhjendada. Seega kui kaks kuud on möödas ning ostja pole toodet kontrollimiseks saatnud, tuleks ostjale kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vastata ning põhjendada toote tagasivõtmisest keeldumist.

Ostetud toode peab vastama kokkulepitud tingimustele. Kui tootel ei ole kokkulepitud tingimusi - on defektiga - vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest. Tarbijalemüügi puhul eeldatakse, et ühe aasta jooksul asja ostjale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega. Ostja peab müüjale teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Kiirestirikneva toote puhul muutub ka „mõistliku aja“ definitsioon võimalikest puudustest teavitamise puhul, samuti pole kiiresti riknev toode tavatingimustel tagastatav. Kui kiiresti rikneval tootel oli juba kätte saades defekt või puudus, peab ostja sellest võimalikult kiiresti kauplejat teavitama ning sellisel juhul on kauplejal kohustus toode asendada või ostu eest raha tagastada. Kui ostetud toode on tagastamise hetkeks riknenud ning hävinenud, ei ole seda võimalik ka tagastada. Kokkuvõttes võib eeldada, et reaalse kohtuvaidluse korral asub kohus seisukohal, et banaani puudustest tuleks teavitada maksimaalselt mõne tunni jooksul pärast selle kättesaamist, kuna vastasel korral on tegemist banaani loomuliku roiskumisega, mille eest kaupleja vastutada ei saa.

Tarbija saab e-poest ostu sooritades arve või ostu sooritamise kinnituse e-kirjana. Kui tarbija näiteks e-kirja kogemata kustutab, on tal ostu sooritamise tõendina õigus esitada ka näiteks arvelduskonto väljavõte. Samuti kuivõrd kauplejal on arve või ostu sooritamise kinnitus digitaalsel kujul olemas, saab ta selle kaudu kontrollida, kas tarbija tõepoolest ostu sooritas ning siis pretensiooni lahendada.

Defektiga toote ostmisel teeb tarbija teadliku otsuse osta puudusega toode odavama hinnaga. Kui aga tootel ilmneb uus defekt, milles kokku lepitud ei ole ja mida ette näha ei olnud võimalik, on tarbijal samasugused pretensioonide esitamise õigused nagu tavalise toote puhul

Pretensioonide korral vastutab kauba eest kaupleja, mitte maaletooja või tootja. Seega peab kaupleja aitama tarbijat pretensioonide lahendamisega ning teda edasi suunata ei või. Maaletooja ja tootja ning müüja vahelised küsimused vastutuse osas on poolte sisesuhte küsimus.