Piirideülene digiteenuste käibemaksustamine alates 1. jaanuarist 2015

E-kauplejate seas on kirgi kütnud käibemaksuseaduse muudatus, mis hõlmab elektroonilise side teenuste ja elektrooniliselt osutatavate teenuste (digiteenuste) maksustamist. Muudatus jõustus 1. jaanuaril 2015, kuid tänaseni on paljude ettevõtjate jaoks arusaamatu, keda see täpselt puudutab ja kuidas uusi nõudeid praktikas rakendada tuleks. Üks on selge - seaduse muudatus ei puuduta interneti teel müüdavaid kaupasid.

Mis senisega võrreldes muutus

Eesti käibemaksukohustuslased peavad alates 2015. aastast digiteenused maksustama kliendi asukohariigi ehk tarbimisliikmesriigi maksumääraga ning arvestama tarbimisliikmesriigi reeglitega. Näiteks juhul, kui kliendiks on Soome eraisik võis Soomes alaliselt registreeritud isik, tuleb teenus maksustada Soome käibemaksuga ning arvestada Soome nõudeid arvetele.

Eraisiku või mittekäibemaksukohustuslase firma asukohana ei peeta siinjuures silmas puhkusel või ärireisil viibimist, vaid kus üksikisikul on alaline elukoht või kus ta tavaliselt elab või kus on asutatud mittemaksukohustuslane.

Teenuse pakkujale muutub oluliseks kliendi asukoha määramine ning selle tõendamine. Teenuste käibe tekkimise koha määramisel tuleb eelkõige lähtuda käibemaksudirektiivis nimetatud eeldustest või kui ükski eeldus ei rakendu, siis vähemalt kahest mittevastuolulisest tõendist, mis aitavad teha kindlaks isiku asukoha või residentsuse.  

Keda muudatus puudutab

Elektroonilise side teenused on:
a) telekommunikatsiooniteenused
b) ringhäälinguteenused.

Telekommunikatsiooniteenused on teenused, mis on seotud mis tahes laadi signaalide, kirjutiste, kujutiste ja helide või teabe edastamise, saatmise või vastuvõtmisega juhtme kaudu või raadio teel, optiliste või muude elektromagnetiliste süsteemide abil, sealhulgas sellega seotud edastus-, saate- või vastuvõtumahtude kasutusõiguse üleandmine või võimaldamine, mille hulka kuulub ülemaailmsetele teabevõrkudele juurdepääsu võimaldamine.

Telekommunikatsiooniteenused hõlmavad eelkõige:
a) laua- ja mobiiltelefoniteenused hääle, andmete ja videote ülekandmiseks, sh videokomponendiga telefoniteenused (videofoniteenused);
b) interneti kaudu osutatavad telefoniteenused, sh IP-kõne;
c) kõnepost, kõne ootele panek, kõne edasisuunamine, helistaja kindlakstegemine,konverentskõne ja muud kõnehaldusteenused;
d) kaugotsinguteenused;
e) audiotekstiteenused;
f) faksi-, telegraafi- ja teleksiteenused;
g) internetiühendus, st veebiühendus;
h) eravõrguühendused, mille kaudu pakutakse ainult kliendile ette nähtud telekommunikatsiooniühendust.

Ringhäälinguteenused hõlmavad audio- ja audiovisuaalteoseid sisaldavaid teenuseid, nagu raadio- ja telesaated, mida edastatakse üldsusele saatekava alusel kommunikatsioonivõrkude kaudu meediateenuse esitaja poolt ja tema toimetusvastutuse all samaaegseks kuulamiseks või vaatamiseks.

Ringhäälinguteenused hõlmavad eelkõige järgmist:
a) raadio- või televisioonivõrgu kaudu edastatavad või taasedastatavad raadio- või televisioonisaated;
b) interneti või muu sellise elektroonilise võrgu kaudu levitatavad raadio- või telesaated (IP-striiming), kui neid nende edastamise või taasedastamise ajal raadiovõi televisioonivõrgus samaaegselt üle kantakse.

Elektrooniliselt osutatav teenus on käibemaksuseaduse §2 lõige 4 tähenduses:

a) veebikeskkonna võõrandamine;
b) veebi administreerimine;
c) programmi ja seadme kaughooldus;
d) elektrooniliselt edastatava tarkvara võõrandamine ja uuendamine;
e) elektrooniliselt edastatav pilt, tekst ja informatsioon ning elektroonilise andmebaasi kasutamise võimaldamine;
f) elektrooniliselt edastatav muusika, film ja mäng, sealhulgas hasartmäng;
g) elektrooniliselt edastatav poliitiline, kultuuri-, spordi- ja teadusalane ning meelelahutuslik ülekanne;
h) elektrooniline kaugõpe ning muud eelnimetatud teenustega sarnanevad teenused. Kui teenuse osutaja ja teenuse saaja suhtlevad elektroonilisel teel, ei loeta teenust seetõttu elektrooniliselt osutatavaks teenuseks.

Ühist käibemaksusüsteemi kirjeldavas direktiivis (lisa 2) on toodud elektrooniliselt osutavate teenuste näidisloend, mida on täpsustatud rakendusmäärusega.

Direktiivi kohaselt on elektroonilised teenused:

a) Veebilehekülgede tarnimine ja majutamine (hosting), programmide ja seadmete kaughooldus;
b) tarkvara tarne ja ajakohastamine;
c) piltide, teksti ja andmete tarne, andmekogude kasutamise võimaldamine;
d) muusika, filmide ja mängude, sealhulgas hasart- ja õnnemängude tarne ning poliitika-,
e) kultuuri-, kunsti-, spordi-, teadus- ja meelelahutussaadete tarne;
f) kaugõppeteenuste osutamine.

Inimkeeli öelduna puudutab seadusemuudatus neid ettevõtteid, kes müüvad eraisikule või mittekäibemaksukohustuslasele firmale piirideüleselt elektroonseid teenuseid, milleks on näiteks e-raamatud, allalaetavad arvutiprogrammid, pildipangad, mobiiliäpid, filmide ja muusika voogedastus, jne.

Üheks võimaluseks, kuidas e-kaubanduse praktikas tõmmata piir elektrooniliste teenuste ja mitteelektrooniliste teenuste vahel, oleks eristada neid teenuseid, kus liiguvad vaid failid ning teenused, mille tulemusel tarbija saab ka füüsilise toote. Viimasel juhul uus kord e-kauplejaid ei puudata.

Hinnangut, kui paljusid ettevõtteid see Eestis puudutab, on hetkel võimatu anda, sest seadus on alles jõustunud ja praktika puudub.

Mis ei ole digiteenused

Elektooniliselt osutatud teenused ei hõlma rakendusmääruse kohaselt järgmiseid juhtumeid:

• raadio-ja televisiooniringhäälinguteenused;
• telekommunikatsiooniteenused;
• kaubad, mille tellimus esitatakse ja mille tellimust töödeldakse elektrooniliselt;
• CD-ROMid, disketid ja muud materiaalsed andmekandjad;
• trükised, näiteks raamatud, teabelehed, ajalehed või ajakirjad;
• CDd ja helikassetid;
• videokassetid ja DVDd;
• mängud CD-ROMil;
• e-posti teel kliente nõustavate spetsialistide, näiteks juristide ja finantskonsultantide teenused;
• koolitusteenused, mille puhul õpetaja edastab kursuse sisu interneti või muu arvutivõrgu (kauglingi) kaudu;
• arvutiseadmete võrguvälised parandusteenused;
• võrguvälised andmebaasiteenused;
• reklaamiteenused, näiteks reklaam ajalehtedes, plakatitel ja televisioonis;
• kasutajatoe teenused telefoni teel;
• koolitusteenused, mis hõlmavad üksnes kirjavahetuse teel toimuvat õpet, näiteks posti teel toimuvad kursused;
• tavapärased oksjoniteenused, mis vajavad otsest inimsekkumist, olenemata sellest, kuidas pakkumisi tehakse;
• elektrooniliselt broneeritud spordi-, teadus-, haridus-, meelelahutus- ja muude selliste ürituste piletid;
• elektrooniliselt broneeritud majutus-, autorendi-, restoraniteenused, reisijateveo- või muud sellised teenused.

Telekommunikatsiooniteenused ei hõlma:

• elektrooniliselt osutatavad teenuseid;
• raadio- ja televisiooniringhäälinguteenuseid (edaspidi „ringhäälinguteenused”).

Ringhäälinguteenused ei hõlma järgmist:

• telekommunikatsiooniteenused;
• elektrooniliselt osutatavad teenused;
• teabe esitamine konkreetsete tellitavate saadete kohta;
• ringhäälingu- ja edastamisõiguste ülekandmine;
• saate vastuvõtmisel kasutatavate tehniliste vahendite või rajatiste rentimine;
• interneti või mõne samalaadse elektroonilise võrgu kaudu levitatavad raadio- või telesaated (IP-striiming), välja arvatud juhul, kui neid nende edastamise või taasedastamise ajal raadio- või televisioonivõrgus samaaegselt üle kantakse.

MOSS-erikorra rakendamine

Teistes liikmesriikides osutatud digiteenuse deklareerimise lihtsustamiseks on loodud elektroonilise side teenuse ja elektrooniliselt osutatava teenuse käibemaksuga maksustamise erikord, nn MOSS-erikord (ingl k Mini One Stop Shop), mis on sätestatud käibemaksuseaduse §-s 43. Erikorra alusel osutatud digiteenused tuleb deklareerida MOSS-deklaratsioonil, mille esitamise tähtaeg on 20. aprillil.  MOSS-erikorra rakendamisest peab müüja teavitama maksuhaldurit.

‍

Deklaratsiooni saab esitada ainult elektrooniliselt, e-maksuametis/e-tollis. Deklaratsiooni esitamiseks tuleb rubriigis"Deklaratsioonid" valida MOSS-deklaratsioon. Paberil MOSS-deklaratsiooni esitada ei saa.

Seaduse muudatuse praktikas rakendamine

Euroopa Komsjon on andnud juhise (90 leheküljel), kuidas peaks kauplejad uut korda järgima. Liidu huviküsimus on, millises ulatuses peab ettevõtja praktikas tõendama elektroonilise teenuse ostja tegeliku asukoha. Näiteks on Euroopa Komsjon soovitanud kohaldada testi, mille kohaselt teenuse osutaja saadab isikule teenuse tellimisel küsimustiku, milles isik märgib oma asukoha aadressi, telefoninumbri ja pangakonto numbri. Kui asukoht, telefon ja pangkonto asuvad samas riigis, võib teenuse osutaja väljastada arve selle riigi käibemaksumääraga.

Kriteeriumid, millest lähtuda kliendi asukoha tuvastamisel:

• aadress, kuhu klient palub arve saata;
• IP aadress, mida kasutades teenust osteti;
• millises riigis asub pank, mille kaudu klient maksis;
• MCC või IMSI, mis on nähtav SIM-lt;
• kui klient soetab kauba püsiühendust kasutades, siis selle püsiühenduse asukoht.

Euroopa Liidu direktiivi 2008/8/EÜ eesmärk on sulgeda maksusüsteemis olev lünk, kus rahvusvaheliselt tuntud ettevõtted registreerisid firma käibemaksu maksmiseks vaid seal Euroopa Liidu riigis, kus oli neile kõige soodsam maksusüsteem. Näiteks Amazonist e-raamatuid tellides oli käibemaksumäär vaid 3%, kuna müüja asukohariigiks oli Luksemburg.

Loe lähemalt:

NÕUKOGU DIREKTIIV 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi

NÕUKOGU DIREKTIIV 2008/8/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ seoses teenuste osutamise kohaga

NÕUKOGU RAKENDUSMÄÄRUS (EL) nr 282/2011, millega sätestatakse ühist käibemaksusüsteemi käsitleva direktiivi 2006/112/EÜ rakendusmeetmed

Euroopa Komisjoni selgitavad märkused telekommunikatsiooni-, ringhäälingu- ja elektrooniliste teenuste osutamise kohaga seotud ELi käibemaksumuudatuste kohta, mis jõustuvad 2015. aastal

Maksu- ja Tolliameti selgitus, mis on elektrooniliste teenuste käibemaksustamise erikord ehk MOSS-erikord